Sellel liigutaval joonistusel on kujutatud unistus, mis ühendab tuleviku, armastuse ja kaotuse mälestuse. All on kolm rõõmsat inimest, kes seisavad koos rohelisel murul – pere, sõbrad või armsad inimesed, keda ühendab tugev side. Nende kohal taevas, pilvede vahelt, lendab koer, kellel on inglitiivad. See on selge viide lemmiklooma mälestusele ja soovile, et ta oleks endiselt lähedal – valvaks, rõõmustaks ja kaitseks.
Aastal 2050 võib Eesti olla paik, kus mälestustel on tähtis koht, ja tehnoloogia aitab neid hoida elus. Võib-olla on meil võimalik taasluua kaotatud lemmikute digitaalsed versioonid, kes toovad rõõmu ja lohutust. Samas kannab see pilt enamat kui tehnoloogilist unistust – see räägib sügavast hingelisest soovist, et armastus ei lõpe kunagi, isegi mitte surmaga.
Tuleviku Eesti võib olla koht, kus inimesed ei pelga tundeid ega igatsust. Loodus ja taevas on sellel pildil avarad ja rahulikud – justkui ütleks maailm: siin on kõigel oma koht, ka leinal, mälestusel ja helgel lootusel. Inimesed seisavad tugevate jalgadega maa peal, kuid pilgud ulatuvad üles – nad ei ole kaotanud sidet vaimse ja nähtamatuga.
See tulevikuvisioon on täis soojust ja usku – usk sellesse, et armastus on tugevam kui aeg, ja et ka kõige õrnemad soovid võivad saada osaks meie maailmast, kui vaid hoolime piisavalt.