Sellel joonistusel vaatab meile vastu tüdruk, kelle tulevikku näeme suurte mustade prillide peegeldustes. Ta kannab kõrvaklappe ja tundub, et on süvenenud muusikasse või helide maailma. Prilliklaasid on täidetud värviliste vikerkaarejoontega – violetne, kollane, roosa, oranž –, mis viitavad helide liikumisele, tundele ja fantaasiale. Nii palju värve tähendab, et see laps näeb tulevikus midagi väga helget ja kaunist – midagi, mis ei pruugi olla isegi sõnadega kirjeldatav, vaid pigem kogemuslik: muusika, valgus ja emotsioonid.
Aastal 2050 võib Eesti olla paik, kus helilooming ja muusika on veelgi rohkem inimese elu osa – mitte ainult kuulamiseks, vaid kogemiseks. Võib-olla kuulame muusikat mitte enam ainult kõrvadega, vaid keha kaudu – helid liiguvad läbi spetsiaalsete värviliste valguslainete või kantavate seadmete, mis loovad ruumilise elamuse. Inimesed ei lihtsalt kuula, vaid elavad muusika sees.
See tüdruk võib olla tulevikumuusik, helidisainer või lausa muusikateraapia looja, kelle töö aitab inimestel tunda paremini rõõmu, rahu ja loovust. Tervis aastal 2050 ei ole ainult see, kui inimene on füüsiliselt terve, vaid ka see, kui tema meel on helge ja süda rahul. Ja sellist tasakaalu aitab leida just kunst ja muusika.
Eesti tulevikus on loovus ja tehnoloogia käsikäes. Lapsed õpivad helisid looma mitte ainult pillidega, vaid ka spetsiaalsete programmide ja AI-helikaaslastega. Kõik saavad oma muusika, oma rütmi – olgu nad metsas, linnas või vee all. Selle tüdruku prillidest vaatab vastu maailm, kus ilu sünnib värvidest, muusikast ja fantaasiast – ja see ongi ehk kõige õnnelikum tulevik.