Sellel vesivärvitehnikas joonistusel on õrn, unistav ja soe meeleolu. Tumedam roosa ja lillakas taust koos siniste laikudega loovad tunde nagu oleks see kujutlus öisest toast või hubasest unenäost. Vasakul on voodi või diivan, milles keegi puhkab, pea padjal. Läheduses lendlevad kaks armsat putukat – üks meenutab lepatriinut ja teine võib olla mesimumm või mõni muu fantaasiaputukas. Need väikesed olendid annavad kogu stseenile helluse ja elurõõmu, justkui oleks kogu maailm pisikestes hetkedes ja hooles.
Pildi äärde on kirjutatud:
„Tahan emmega koos kassi eest hoolt kanda.”
See unistus räägib hoolimisest ja armastusest – soovist jagada vastutust, õppida emaga koos ja tunda, kuidas elu koos loomadega on tähendusrikas. Aastal 2050 võib see tähendada, et inimesed elavad rohkem looduse ja loomadega kooskõlas. Kassid ja teised koduloomad ei ole lihtsalt lemmikud, vaid pereliikmed, kelle eest hoolitsetakse koos – isegi digitehnoloogia toel, kui vaja. Võib-olla aitavad siis juba ka nutikad vidinad jälgida looma tervist või tundeid, aga kõige olulisem jääb samaks: päris hoolimine ja lähedus.
Tuleviku Eestis võivad sellised väikesed soovid – koos tegutsemine, armastus loomade vastu ja perega jagatud hetked – olla osa suuremast visioonist. See tähendab, et Eesti aastal 2050 on koht, kus tähtis ei ole ainult tehnoloogia ja linnade areng, vaid ka väikesed teod, mis loovad hooliva ja tugeva kogukonna.