Selle pildi pealkiri on “Praamilaev” ja selle autor unistab väga isiklikku ja sooja unistust – seigelda koos emme ja vennaga. Pilt on jagatud mitmeks värviliseks stseeniks, justkui raamjutustuse kaadrid, mis kõik viivad ühe suure unistuse juurde: olla koos oma perega ja minna seiklema.
Keskel seisavad tegelased rohelisel maalapil – ilmselt saar või sadam. Neid ümbritseb vesi ja taevas, mis loob tunnetuse vabadusest ja laiusest. Paremal on suur puri või laev, millel on musta ja punasega värvitud purjed – see “praam” on justkui uks järgmisse maailma. Vasakul näeme siluette, mis võivad olla inimesed laevatekilt või seikluse vaatajad. Allosas on inimene jäädvustatud kastis – võib-olla on see tagasivaade, mälestus või plaan seikluseks, mis alles ees ootab.
Tekst pildi kõrval ütleb:
„Tahan emme ja vennaga seiklema minna.”
See lihtne, aga südamlik soov ütleb rohkem kui tuhat sõna. See on igatsus koosolemise, jagatud kogemuste ja vabaduse järele – kõige kallimad asjad, mida tuleviku maailmas hoida ja väärtustada.
Aastal 2050 võiks selline Eesti olla just see paik, kus pered saavad palju koos seigelda – mugavalt ja turvaliselt reisida, avastada uusi paiku, elada matkabussis või rännata ringi elektrilaevadel. Need laevad on keskkonnasõbralikud ja vaiksed, kuid täis mängulisi avastusi.
Klausi unistus ütleb meile, et tulevik ei tähenda ainult roboteid ja kosmost, vaid ennekõike inimlikkust. Et meil oleks aega ja võimalust seigelda nendega, keda me armastame. Ja ehk just sellepärast ongi „praamilaev” palju enamat kui lihtsalt transpordivahend – see on sümbol ühisele teekonnale, kus iga hetk muutub mälestuseks.