Selles tulevikuvisioonis avaneb meile vaatepilt Eestist aastal 2050, kus inimesed ei kõnni enam ainult mööda maad – nad lendavad! Õhus hõljuvad ja tiivustatud inimesed on selge märk sellest, et tehnoloogia on arenenud uuele tasemele. Võib-olla on neil spetsiaalsed lendamisrihmad või seljakotid, mis töötavad puhta energia või mõttejõu abil. Nende vabadus liikuda kolmemõõtmeliselt vihjab ühiskonnale, kus piirangud – nii füüsilised kui ka kujutluslikud – on lagunenud.
Maapinnal näeme looduslähedasi elemente: roheline hekk, ploomipuu ja väike, kuid väga tähtis detail – putukahotell. See viitab sellele, et Eesti tulevik väärtustab elurikkust ja hoolib ka kõige pisematest liikidest. Inimesed ei ela ainult tehnoloogilises kõrguses, vaid mõistavad, et harmoonia loodusega on elu alus. Putukahotellid on tavalised igas aias ja pargis, sest kõik saavad aru, kui olulised on tolmeldajad ja putukad meie toidulaua ja ökosüsteemi jaoks.
Keskel kõrguv maja – sinise kastina joonistatud – seisab kõrgetel jalgadel. See võib tähendada kliimamuutustest tingitud kõrgendatud ehitusi, mis on kohandatud üleujutuste või äärmuslike ilmastikutingimuste jaoks. Või on see lihtsalt uue põlvkonna arhitektuur, kus hooned meenutavad puu otsa ehitatud onne – lähemal taevale, valgusele ja vaatele.
Pildil olev punane ja kollane torn vasakul toob meelde mängulise, kuid tugeva visiooni – see võib olla kas tulevikukool või kogukonnakeskus, kus koos õpitakse, leiutatakse ja mängitakse. Seal õpitakse, kuidas lennata, kuidas taimi kasvatada, ja kuidas koos hästi elada.
Aastal 2050 ei ole Eesti mitte ainult digiriik, vaid ka lendav, hooliv ja looduslähedane riik, kus inimesed oskavad tasakaalustada tehnoloogiat ja loodust. Lapsed ei unista enam ainult arvutitest – nad unistavad lendamisest, putukate eest hoolitsemisest ja ploomipuude all jooksmisest. Ja see näitab, et meie tulevik on väga lootustandev.