Selle joonistuse keskmes on soe ja rõõmus talveunistus: „Minu unistus on see, et ma kelgutan koos sõpradega.”Lumehelbed langevad paberile valgete ringidena ning kolm last – kõik naeratavad ja värviliselt riides – libisevad kelkudega lumisel mäel. Üks lastest kannab siniseid juukseid, teine kuldseid ja kolmas sinakat salli – igaüks on omamoodi, aga koos nad naudivad ühist seiklust.
See unistus peidab endas midagi palju enamat kui lihtsalt kelgutamine – see on igatsus ühise aja, sõpruse ja rõõmu järele. 2050. aasta Eestis võiksid talved olla maagilised, kui meil on kelgunõlvad otse kooli kõrval, või isegi sisemised lumekeskused, kus lumi pole enam hooajaline, vaid alati olemas.
Võib-olla lendavad kelgud siis hoopis magnetväljal, libisedes vaikselt nagu hõljuvad vaibad? Või suudavad need rääkida ja valida parimat rada vastavalt kelgutaja meeleolule. Ja tähtsaim on ikka see, et neid hetki jagatakse koos teistega, sest rõõm muutub suuremaks, kui seda kellegagi jagada.
Eestis aastal 2050 on kelgutamine endiselt au sees – olgu see siis nutimäel, robootilise kelgukoeraga või lihtsalt vana hea mäekülg ja värske lumi. Unistused, milles on soe sõprus ja liikumisrõõm, loovadki tuleviku, mis on elamisväärne ja täis südamesoojust.