See pilt on lihtne, aga räägib väga sügava loo. Kollane liiv, sinine meri ja särav päike taustal – see on lapse unistus puhtast, ilusast loodusest. Ta kirjutab: „Mina unistan näha ilusat merd.“
Tuleviku Eestis, aastal 2050, võibki meri olla täpselt nii ilus, kui siin joonistatud. See tähendab, et oleme suutnud hoida oma veekogud puhtad, prügi on kadunud, ja randades laulavad taas kajakad. Sellises Eestis ei pea laps unistama ilusast merest – ta näeb seda iga päev.
Selles unistuses kõlab ka vaikne palve – et loodust hoitaks ja austataks. See pole ainult visioon lõõgastusest ja reisidest, vaid ka soovist, et meri oleks selge ja elav ka tulevikus. Võib-olla tähendab see, et 2050. aastal on Eesti maailma üks puhtamaid mereäärseid riike, kus inimesed käivad snorgeldamas, uurivad kalu ja hindavad iga tilka vett.
See unistus annab 2050. aasta Eestile selge ja väga looduslähedase mõõtme – see on maa, kus meri on puhas, taevas sinine ja lapsed õnnelikud rannaliival, sest nende unistus on saanud tõeks.