Selle pildi keskmes on rõõmsavärviline, suurepäraselt kollane ja oranžide laikudega kaelkirjak, mille on joonistanud Mia. Ümberringi kaunistavad pilti vikerkaared, lilled, päike ja lehed – kõik viitavad looduse rõõmule ja elurõõmule. Kuigi tekstilist unistust siin pole, räägib joonistus ise väga armsalt sellest, milline võiks olla ühe lapse tuleviku-Eesti visioon.
Mia unistus võib olla seotud sooviga, et Eestis oleks rohkem loomi nähtaval, võib-olla isegi see, et kaelkirjakuid saaks näha lähemalt kui ainult loomaias. Võib-olla aastal 2050 on Eestis suur looduspark või savannilaadne loomaaed, kus inimesed saavad elada loodusega rohkem kooskõlas, õppida loomadest ja neid armastada, aga ilma, et neid metsikust loodusest ära toodaks. See oleks hariv ja hooliv tulevik, kus loomad on austatud ja hästi hoitud.
Samuti võib see pilt rääkida fantaasiast ja värvikast maailmast, kus lapsel on oluline koht. Võib-olla aastal 2050 on Eestis sellised looduslinnad, kus koos elavad inimesed, loomad ja taimed – üksteisest hoolides ja üksteist toetades. Sellises maailmas ei pea lapsed unistama eksootilistest loomadest – nad võivad õppida neid tundma läbi robootika, virtuaalreaalsuse või ise looduse keskel olles.
Mia kaelkirjak ja rõõmsad raamikaunistused lubavad arvata, et Eesti tulevik on helge, loomasõbralik ja fantaasiarikas paik, kus unistustel on alati ruumi kasvada.