Sellel võimsal ja värvikal pildil avaneb meile vaade kosmosesse, kus kesksel kohal on kaunis roheline-sinine planeet – ilmselt Maa –, mida ümbritsevad teised taevakehad: päike, planeedid, kuud ja tähed. Pildi autor, Sten-Mathias, kirjutab, et tema unistuseks on “kosmose maailm”, kus tema ise oleks kosmonaut ja uuriks avakosmost.
Aastal 2050 ei ole see unistus enam sugugi kauge fantaasia. Eesti võib olla üks nendest väikeriikidest, kes toetab oma laste kosmosehuvi, ehitades virtuaalseid planeetide laboreid, roboteid, kosmosekoolituskeskusi ja võimaldades noortel juba varakult osaleda rahvusvahelistes programmides. Sten-Mathias võib väga hästi olla esimene eestlane, kes viibib Kuul või isegi Marsil, või vähemalt juhib Maalt mõnda tarka satelliiti või roboti-missiooni.
Tema soov “uurida kosmost” viitab ka teadmishimule – Eesti aastal 2050 võiks olla tarkuse ja teaduse riik, kus lapsed unistavad teleskoopidest, gravitatsioonilainetest, mustadest aukudest ja eksoplaneetidest. Eestis võiksid olla kosmosemuuseumid, simulaatorid ja teaduslinnakud, mis viivad nii mõtte kui vaimu Maa piiridest kaugemale.
See pilt tuletab meile meelde, et tulevikus ei pruugi Eesti tugevus olla ainult tehnoloogias või looduses – vaid piiritus uudishimus ja julguses vaadata üles taeva poole. Kui me julgeme kosmost ette kujutada, suudame me ka Eestist teha maa, kus iga laps võib kord tõusta tähtedeni.