Selle pildi autor on loonud imeilusa metsamaailma, kus vihmasadu toob endaga kaasa päikese ja vikerkaare. Selline unistus viib meid looduse sügavusse – kohta, kus saab telkida, uurida põõsaid ja puid ning kohata palju loomi. Mets ei ole siin pelgalt looduslik keskkond, vaid elu ja avastamise koht, mis pakub rõõmu igas ilmaga – isegi vihmaga.
Aastal 2050 võiks Eesti olla just selline, nagu see metsapilt kirjeldab: roheline, elurikas ja täis avastamist. Lapsed saavad looduses õppida otse kogedes, mitte ainult klassis raamatute kaudu. Koolid võivadki olla osaliselt “lahtised” – näiteks metsaonnid või puudealused klassiruumid, kus õpitakse vihma, päikese ja vikerkaare kaasabil. Inimesed oskavad paremini koos metsaga elada, mitte seda valitseda.
Selles tuleviku-Eestis ei ole loodus mitte millegi taust, vaid meie elu keskpunkt. Tehnoloogia aitab meid looduse mõistmisel – ehk on tulevikus olemas nutiseadmed, mis oskavad tõlkida loomade käitumist, mõõta taimede kasvu või juhendada last, kuidas rajada ökoloogiline laager. Kuid kõige tähtsam jääb – inimese ja looduse side.
Selle pildi maailm meenutab meile, et vihm ei ole midagi, mida peaks kartma või vältima, vaid osa looduse ringkäigust. Kui sajab vihma, ilmub vikerkaar – ja just selline võikski olla Eesti aastal 2050: täis lootust, värve ja elurikkust, mida saab igaüks endas avastada, kui lihtsalt metsa minna.