Sellel rõõmsal pildil on kujutatud tuleviku Eestit kui looduslähedast ja sõbralikku maailma, kus inimene elab harmoonias loomade ja loodusega. Sonja joonistus toob esile just selle sügava ühenduse – pildil seisab tüdruk kahe looma vahel, hoides neil käest kinni justkui vanadel headel aegadel. Need loomad, üks pruun ja teine hele, võivad sümboliseerida ustavaid sõpru, kes on alati inimese kõrval – tuleviku maailmas pole inimesed kunagi üksinda.
Taustal on näha rohelist rohtu, puid, liblikaid, mesilasi ja isegi taevas siravat päikest, mis näitab, et aastaks 2050 on Eesti saanud roheliseks paradiisiks, kus inimesed hoolivad loodusest ja kõik elusolendid tunnevad end turvaliselt. Linnud ja putukad lendavad vabalt ringi, puude otsas kasvab rohelus ning loodus on taastunud – see on maailm, kus pole reostust ega hävingut, vaid tasakaal ja rahu.
Eriline detail on sinine hoone vasakul, mis võib olla tuleviku puumaja või loomade varjualune. Selle unistuse järgi pole loomad enam pelgalt koduloomad, vaid täieõiguslikud kaaslased, kellega koos elatakse, mängitakse ja isegi tehakse otsuseid. Tüdruk tundub õnnelik ja rahul – ta kuulub sellesse maailma ning see maailm kuulub temale.
Kui kuulata seda pilti kui häält tulevikust, siis see sosistab meile: „Hooligem rohkem üksteisest ja loodusest.” Aastal 2050 ei mõõdeta edu ainult tehnoloogia ja raha järgi, vaid ka selle järgi, kui hästi me suudame elada teiste liikidega kooskõlas. Sonja tulevik on helge, roheline ja armastav – see on unistus, mis võiks kõigile südamelähedane olla.