Sellel unistusel on õhku täis liikumist, ilu ja enesekindlust. Keskel lendleb roosas rõivastuses baleriin – ta on justkui hetkeks peatunud hüppes, jalg sirutatud elegantsesse spagaati, käed taevasse ulatumas. Ta naeratab, sest ta teeb seda, mida armastab – ta tantsib. Taustal langevad ümberringi roosad roosid nagu austusavaldus, võib-olla publikult, kes on vaimustuses tema esinemisest.
Aastal 2050 on sellised unistused elus ja tõelised. Eesti kultuuris on tants ja kunst saanud veelgi rohkem tähelepanu. Tehnoloogia aitab luua lavadel fantaasiarikkaid keskkondi, hologrammid ja valguslahendused muudavad etendused maagiliseks, kuid inimlik oskus – liikumine, väljendus, hingamine rütmis – on jäänud kõige keskmesse. Tantsijad on uue ajastu kangelased, kes näitavad, et unistus ei pea olema ainult mõte peas, vaid ka jõuline liikumine kehas.
Selline tulevik on painduv, sihikindel ja rõõmus – just nagu see baleriin. Eestis elavad inimesed, kes saavad end vabalt väljendada, olgu selleks tants, muusika, teadus või loodushoid. Kõikide unistustel on lavapind, kus särada.