Sellel joonistusel on kujutatud midagi, mis meenutab futuristlikku hoonet või ehitist, mille vasakul pool on mustjas kuppel, keskel säravkollane valgusvõre ja paremal peenemad jooned, mis võivad viidata veele või valguslainetele. Jooned, mis läbivad kollast osa diagonaalis, meenutavad tugevat kaitsevõrgustikku või nutikat arhitektuuri. Vasakus ülanurgas on mitmeid väikesi ringe, mis võivad olla vihmapiisad või tehnoloogilised sensorid. Paremas allnurgas on pisike mehike või robot, kellel on justkui okaskroon – võib-olla turvamehhanism või olend sellest erilisest maailmast.
Tuleviku-Eestis aastal 2050 võivad sellised hooned olla tavalised – need võivad olla nutikad energiakeskused, kus toodetakse ja salvestatakse rohelist energiat, või hoopis kaitsekilbid kliimamuutuste vastu. Must kuppel võiks olla päikeseenergia kogumise seade, kollane osa valguse või elektri hajutaja ning parempoolne ala vihje keskkonnaga suhestumisele – vesi, valgus, õhk. Ka kõige väiksem olend on siin tähtis – ehk on ta hoopis robot-putukas, kes hooldab süsteeme, või laps, kes seda maailma avastab.
Joonistusest õhkub muljet, et aastal 2050 on Eesti tehnoloogiliselt arenenud, kuid samal ajal on loodusega kooskõlas. Lapsed unistavad maailmast, kus kõik töötab koos: valgus, vihm, tehnoloogia ja inimene. Meie arhitektuur on tulevikus nutikas ja ilus, funktsionaalne, kuid ka mänguline. Isegi vihm ei ole takistuseks – see võib olla osa hoone töösüsteemist või hoopis naudinguks, mitte mureks.
See pilt näitab, et tulevikku kujutatakse kui kohta, kus loovus ja tehnoloogia käivad käsikäes, kus isegi hooned on elus ja targad. Ning kõige tähtsam – ka tuleviku linnad ja maastikud on loodud selleks, et seal saaks olla inimene: uudishimulik, turvalises keskkonnas ja unistades veelgi uuematest võimalustest.