Selle pildi kaudu avaneb tuleviku Eesti hoopis uues mõõtmes – mitte maises, vaid kosmilises. Kujutatud on stseeni avakosmosest, kus meie koduplaneet Maa paistab paremas servas, sinirohelisena ja rahulikuna. Aga inimesed, või vähemalt Eesti inimesed aastal 2050, ei ela enam vaid maa peal – nad liiguvad vabalt ka orbiidil ja kaugemalgi.
Pildil näeme kosmoselaeva, millele on kirjutatud „DANGER“ – see viitab julgusele ja teadlikkusele, et uued avastused nõuavad ka ettevaatlikkust. Kosmoselaeva küljes on suured päikesepaneelid, mis viitavad taastuvenergial põhinevale tehnoloogiale. Selle kaudu saab aimu, et tulevikus on Eestis (ja maailmas) leitud viis, kuidas kasutada päikeseenergiat isegi kaugel Maast, võimaldades pikemaid ja turvalisemaid missioone.
Vasakul all nurgas säravad tähed, andes märku, et kosmos pole enam kauge unistus – see on saavutatav ja osa meie igapäevast. Paremal pool tiirleb suur rakett või kosmosejaam, mille küljes liiguvad inimesed. Mõned neist on ühendatud turvaköite abil, mõned hõljuvad vabalt – justkui oleksid nad juba harjunud elama nullgravitatsioonis. Nende tegevus viitab koostööle: nad ei paista kartvat, vaid töötavad üheskoos, uurides planeete, ehitades satelliite või võib-olla lausa uusi kodusid teiste taevakehade peal.
See pilt räägib Eestist, mis ei piirdu enam oma väikese territooriumiga Läänemere ääres. Eesti 2050. aastal on teadmiste ja julguse riik. Meie teadlased ja astronaudid ei ainult unista – nad tegutsevad. Eesti lapsed, kes praegu joonistavad ja kujutavad kosmost, võivad juba paari aastakümne pärast töötada Rahvusvahelises Eesti Kosmosekeskuses või saata taimi ja roboteid Marsile.
Ja kui mõelda laiemalt, siis võib Eesti 2050 olla koht, kus õpetajad koolitavad lapsi mitte ainult selleks, et nad oleksid head kodanikud maa peal, vaid ka selleks, et nad oleksid avastajad, teadlased ja unistajad kogu universumis.