Selle joonistuse kaudu näeme väga värvikat ja fantaasiarohket tulevikupilti Eestist aastal 2050, kus loodus ja tehnoloogia põimuvad mänguliselt. Kesksel kohal on sinise ja rohelise tooniga humanoidne olend – võib-olla inimene, võib-olla hoopis robot, või miks mitte mõlema kombinatsioon. See tegelane asub metsas või rohelises linnapargis, mida ääristavad suured, kolmnurkse kujuga kasvuhooned või telgitaolised hooned. Võib oletada, et need on ökoloogilised elamud, mis lasevad loodusel olla osa igapäevaelust.
Ülevalt langeb punane valgusvihk või ufo-laadne kiir otse selle tulevikuolendi peale, justkui teda aktiveerides või analüüsides. See viitab arenenud tehnoloogiatele – võib-olla elame ajas, kus tehisintellektid ja robotid liiguvad vabalt looduses, tehes koostööd inimestega või kaitstes loodust. Tuleviku Eestit iseloomustab siin just see sümbioos: tehnoloogia ei ohusta keskkonda, vaid aitab seda hoida ja hooldada.
Joonistuse alumises osas kulgeb pikalt üksikrong, mille vagunid liiguvad sujuvalt läbi maastiku. See võib olla futuristlik, täielikult elektriline või vesiniku jõul töötav transpordivahend, mis ühendab eri paiku keskkonnasäästlikult ja müravabalt. Rongiaknad viitavad, et tegemist võib olla ka elamuvagunitega – võib-olla elavad inimesed tulevikus liikuvates kodudes, kus elu ja rändamine on ühendatud.
Terves pildis domineerib roheline värv, mis viitab tugevale looduse kohalolule. Puud, rohi ja hooned sulanduvad ühte. Meile avaneb visioon Eestist, kus isegi linnakeskkond on üleni roheline, ja inimtegevus on loodusega tasakaalus. Inimesed, robotid ja muud olendid elavad koos metsade keskel, kasutades nutikaid transpordivahendeid ja elades liikuvas, vabas maailmas.
Aastal 2050 võib Eesti olla just selline koht – täis rohelust, tehnoloogilisi imesid ja avatud meelt uuele.