See joonistus viib meid Eesti tulevikku aastal 2050 läbi jalgpalliunelma. Pildil on suur jalgpallistaadion, mille keskel seisavad kaks mängijat värvilistes vormides – üks neist on laps ise, teine tema eeskuju, kuulus jalgpallur. Nende ümber on jalgpalliväravad ja rahvast täis tribüünid, mis on kaetud emotsioonide ja ergutavate nägudega. Kõik viitab elevusele ja ühiselt jagatud rõõmule.
Tekst ütleb:
„Minu unistus… mängida suurel suurel staadionil koos Sixteniga jalgpalli.“
See unistus ühendab sõpruse, spordi ja kuulsuse – tulevik, kus iga laps saab tunda, et temalgi on koht suurte seas, kui ta pingutab ja usub endasse.
Aastal 2050 võib Eesti olla riik, kus jalgpall pole mitte ainult mäng, vaid oluline osa kultuurist ja kogukonnast. Suured staadionid ei asu mitte ainult linnades, vaid ka väiksemates kohtades, kuhu pääsevad kõik, kellel on suur kirg. Füüsilised oskused ja digitehnoloogiad põimuvad – võib-olla kasutatakse nutipalle, isetreene või hologramm-kohtunikke, aga süda mängib ikka südamega.
Eriti oluline on selle unistuse juures tunne, et keegi ei mängi üksi. Oluline on mängukaaslane, eeskuju, sõber. Joonistus näitab, et tuleviku-Eestis on koostöö tähtsam kui kunagi varem. Mänguväljakust saab sümbol: olgu elus väljakud suured või väikesed, kui me mängime koos, siis suudame palju rohkem.
Nii sünnibki üks võimalik pilt Eestist aastal 2050: rohelised väljakud, naeratavad inimesed tribüünidel ja lastest saavad oma unistuste kangelased.