Selles joonistuses lendame otse Eesti tulevikutaevasse aastal 2050. Pilt kujutab kolme suurt ja värvilist lennumasinat, mis meenutavad nii lennukeid kui ka rakette – need pole tavalised transpordivahendid, vaid tuleviku liikumise sümbolid. Iga lendav masin on jagatud mitmevärvilisteks sektsioonideks – roosa, pruun, roheline, punane, kollane, sinine ja violetne – justkui vikerkaar taevas. Aknad on mustad ja ümarad, näidates, et inimesed või olendid on pardal.
Need masinad räägivad unistusest, kus reisimine on kerge, kiire ja lõbus. Ei mingit ummikut ega passikontrolli – tulevikus saab ühest Eesti otsast teise või isegi teisele planeedile lennata värvilise „vikerkaarelennukiga“. Võib-olla pole need isegi mitte ainult lennukid, vaid hoopis kosmoselaevad – Eesti noored tahavad lennata kaugemale kui kunagi varem.
Need masinad näitavad ka, et tehnoloogia on muutunud loovaks ja mänguliseks. Masinad ei ole enam hallid ja igavad – need on värvikad ja rõõmsad, justkui tehtud laste endi disainide järgi. Võib-olla ongi tulevikuinsenerid lapsed ise, kelle kujutlusvõime suudab luua turvalise, kiire ja kauni maailma.
Eesti aastal 2050 on koht, kus taevas on täis mitte ainult pilvi, vaid ka lootust, rõõmu ja liikumist. Linnade ja maakohtade kohal kihutavad sellised vikerkaarevärvilised transpordivahendid, viies inimesi tööle, kooli või hoopis teistele planeetidele. Igal lennul on oma lugu, oma siht, oma unistus.