Selle joonistuse kaudu on Nicholas kujutanud tulevikku, kus inimesed elavad suurtes ja värvikates majades, mida ümbritseb avar taevas. Majad on suured, keeruka kujuga ja detailirohked – see viitab sellele, et 2050. aastal on Eesti linnade ja külade arhitektuur palju mitmekesisem ja loomingulisem kui praegu. Igal majal võib olla oma funktsioon ja stiil, mõned nendest võivad olla kodud, teised hoopis tööpaigad, koolid või mängukeskused.
Suurt osa joonistusest katab helesinine taevas – puhas ja sügav, justkui lõputu. See taevas viitab, et 2050. aastal on keskkond Eestis puhas ja hoitud. Linnad on küll arenenud, aga loodusega tasakaalus – me oleme õppinud, kuidas ehitada nii, et see ei kahjusta loodust.
Joonistuse paremas servas on erekollane ruut, mis võib sümboliseerida päikest või mõnd tulevikutehnoloogiat – näiteks päikesepaneeli, mis varustab maju rohelise energiaga. See viitab, et aastaks 2050 on taastuvenergia saanud loomulikuks osaks meie elust. Eesti on nutiriik, kus kõik majad kasutavad nutikaid süsteeme ja ökoloogilisi lahendusi.
Roheline lind, kes lendab taevas, on märk vabadusest ja loodusest. Tundub, et isegi linnas on ruumi elusloodusele. Võib-olla 2050. aastal polegi vaja enam maale sõita, et kuulda linnulaulu – rohelus ja loodus on igal pool, isegi keset linna.
Nicholase tulevikuvisioon ei ole küll otseselt kosmiline ega tehnoloogiline, kuid selles on peidus midagi väga olulist – tunne, et kodu on turvaline, loominguline ja ümbritsetud avarusest. See on maailm, kus inimesel on ruumi unistada, luua ja lennata – olgu see siis oma mõtetes või päriselt läbi sinise taeva.