Eesti lugu 2050
Mina olen Eesti Unistaja. Minu töö on olnud kuulata. Ma olen kuulanud tuhandeid eestimaalasi – lapsi koolipingis, vanaemasid maal, ettevõtjaid linnas. Nad pihtisid mulle, millest nemad unistavad.
Ja teate, mis on huvitav? Kui ma panin need tuhanded killud kokku, ei tulnud sealt välja Exceli tabelit. Sealt koorus välja üks väga selge, väga inimlik ja väga ilus lugu.
Ma palun teilt nüüd midagi lihtsat. Unustage korraks teekaardid ja strateegiad. Võtke toolil mugavam asend. Hingame koos sügavalt sisse. Ja lähme…
Me teeme ühe ajarännaku, aga mitte kaugele. Me läheme aastasse 2050.
Kujuta ette, et on ühe tavalise kolmapäeva hommik aastal 2050
Sa ärkad. Ja esimene asi, mida sa märkad… on vaikus. Mitte see rõhuv vaikus, vaid selline elav, puhanud vaikus. Sa lükkad akna lahti. Aastaid tagasi kostus lärmi, automüra, vahel isegi sireene. Nüüd? Nüüd kostub linnulaul.
Õhk, mis tuppa voolab, on karge ja puhas – selline, nagu vanasti oli ainult sügaval metsas, aga nüüd on see siinsamas, sinu akna taga, linnasüdames. Te mõlemad, sina ja õhk, ootate igahommikust kohtumist.
Sa vaatad aknast välja ja linn on märkamatult muutunud. See ei ole enam betoonist ja asfaldist džungel. See on aed. Majade vahel on pargid, kogukonnaaiad, rohelus on võtnud võimust halli üle. Loodus ja loodu on lõpuks ometi ära leppinud ja elavad õnnelikult koos.
Sa hakkad tööle minema. Aga sul ei ole kiiret. See, mis kunagi oli hommikune “tipptund” või “liiklusraev” ja tekitas stressi, see on kadunud, justkui meelestki pühitud. Sa istud ühistransporti – võib-olla on see kiire ja hääletu tramm, võib-olla midagi veel nutikamat, mis liugleb vaikselt kohale just selleks ajaks, kui sul vaja on. Autod on tänavatelt taandunud, andes ruumi inimestele – jalakäijatele ja jalgratastele.
Need vähesed sõidukid, mis liiguvad, ei jäta endast maha tossupilve, vaid ainult vaikse vihina. Me oleme kliimamured seljatanud. Meil on endiselt neli aastaaega – lumised talved ja soojad suved – ja me oskame neid jälle nautida.
Mis on saanud tööst?
Aastal 2050 on töö tähendus hoopis teine. Mäletad aega, kui me rassisime “ellujäämise” nimel? See on möödanik. Eesti inimesed on targad. Me oleme lasknud tehnoloogial teha seda, milles tema on hea. Robotid ja tehisaru – need “kratid” nagu me neid hellitavalt kutsume – teevad ära raske füüsilise töö. “Rutiin” on omandanud teistsuguse tähenduse.
See on andnud meile tagasi kõige kallima vara – aja. Meie töönädalad on lühemad. Kõigest kolm või neli päeva.
Inimesed ei tööta enam selleks, et arveid maksta. Me töötame, sest me tahame luua. Kes loob uut tehnoloogiat, kes kasvatab puhast ja värsket toitu, kes katsetab kunstiga. Töö on eneseteostus, mitte kohustus. Ja mis peamine – kui tööpäev läbi saab, on inimesel jaksu elada. Sinul ka.
Ja see paistab näost välja. Kui sa kõnnid aastal 2050 mööda tänavat ja vaatad vastutulijale silma, siis sa näed seal naeratust. Inimestes on vähem viha, vähem kibestumust. Me oleme ühiskonnana justkui suureks kasvanud – hoolivamaks ja rahulikumaks.
Eesti on turvaline. See on meie kindlus. Maailmas on rahu ja meie piirid on kindlad, aga meie südamed on avatud. Me teame, et me oleme kaitstud, ja see teadmine annab vabaduse hingata.
Vaatame korraks koolimajja
Seal ei ole enam väsinud lapsi, kes tuubivad fakte, mis neile korda ei lähe. Aastal 2050 on koolitee üks otsatu avastusretk. Iga laps on omapäraselt eriline ja sellega arvestatakse. Lihtsalt arvestatakse. Õpetaja on teejuht, kes aitab igas lapses leida üles selle “sädeme”. Hinnete asemel on oskused, tuupimise asemel on loovus ja emotsionaalne tarkus. Kriitiline mõtlemine on otsustamise iseenesestmõistetavaks aluseks juba päris varasest east peale.
Ja õppimine ei lõppe viimase koolikella helinaga. Vanaemad ja vanaisad tudeerivad virtuaalsetes ja pärisülikoolides, õppides korraga uusi keeli ja kangastelgedel kudumist. Vanus on vaid number. Nüüd päriselt.
Ja tervis?
Me oleme tervemad kui kunagi varem. Haigla ei ole enam koht, kuhu minna surema, vaid koht, kus aidatakse elada. Meditsiin on nii arenenud, et haigusi ennetatakse ja nende käes piinelda pole moes. Vähk on diagnoos, mitte kohtuotsus.
Meie eakad on reipad. Nad ei istu üksi toanurgas, vaid on ühiskonna kogenud osana hoitud, väärtustatud ja kadestusväärselt aktiivsed.
Kõige lõpuks - piilume kodudesse
Aastal 2050 on Eesti endiselt Eesti. Me räägime eesti keeles. Meie kultuur on elus ja õitseb.
Aga midagi on muutunud meie olemises. Me hoiame rohkem kokku. Nii linnas kui ka maal on tugevad kogukonnad. Naaber tunneb naabrit. Kui kellelgi on raske, siis aidatakse. Mitte keegi ei tunne end üksi ega mahajäetuna, olgu ta siis Tallinnas või väikeses külas Võrumaal. Küljakuhjas kaklemisele on täna absurdselt naljakas mõelda.
Elu maal on taas au sees, sest tänu nutikatele lahendustele on seal vähemalt sama mugav elada kui pealinnas. Aga ilusam on. Vahel mõtled isegi: “Peaks ehk maale ära minema?”
See pilt, mille ma teile just maalisin – see vaikus, see rohelus, see inimlikkus ja see rahu – see ei ole minu väljamõeldis. Samuti pole see utoopia.
See on kokkuvõte tuhandetest päris unistustest. See on see, mida meie, Eesti inimesed, tegelikult igatseme, kui me õhtuti silmi sulgeme. Palun ütle, et see ei ole nii.
Kui me ehitame targalt, siis me ehitame seda vaikust.
Kui me planeerime tähelepanelikult, siis me planeerime seda aega, mida inimesed saavad veeta oma pere ja kogukonnaga.
Kui me hoiame loodust, siis me kingime oma lastele selle puhta õhu mis akna taga hommikust kohtumist ootab.
See “elevant toas” ei pea olema hirmutav elukas, kes tallab kõik jalge alla. Kui meil on ühine unistus – ja ma arvan, et meil see on – siis me saame selle elevandi selja taga käia mööda laia rada tuleviku suunas, mida me kõik südames soovime.
Eesti unistus on elus. Ja see on meie kätes, et see täide viia.
Unistamist toetasid
Unistajate partnerid
