See mõttekaart „Mis teeb su õnnelikuks?“ näitab selgelt, kui mitmekülgsed ja samas sügavalt inimlikud on laste rõõmuallikad. Õnn ei tule suurtest asjadest – pigem väikestest, südamelähedastest hetkedest ja kogemustest, kus tuntakse armastust, hoolimist, seiklust või lihtsalt rahu.
Üks korduv teema on koos olemine perega – „siis kui ema ja issi räägivad minuga“, „käisime kinos isaga“. Need hetked, kus laps tunneb, et vanemad tõesti kuulavad, räägivad ja veedavad aega temaga, on kõige väärtuslikumad. See ei vaja suuri kingitusi – piisab jagatud tähelepanust. Samuti võib „õnnelik kui saan olla üksi kodus“ peegeldada lapse vajadust iseseisvuse ja omaette olemise järele – see on märk usaldusest ja sisemisest rahust.
Mitmes vastuses tuleb välja mäng ja seiklus: „Gregoricahängisin Roblox“, „Monopolis võitsin“. See viitab mängude tähtsusele, kus laps saab olla loov, konkureerida, võita ja õppida suhtlemist. Virtuaalmaailmad pakuvad võimalust end väljendada ja kogeda midagi, mida päris maailmas alati ei saa.
Kodutunne ja kindel keskkond on samuti olulised: „kodutöödeks kõlba“, „laenuksin ühe toa“, „matkivad ülesanded teevad õnnelikuks“. Need vastused näitavad, et lapsed väärtustavad korda, selgust ja võimalust oma ruumi juhtida või selles tegutseda.
On ka tundeid väljendavaid vastuseid nagu kogemus ja soojus – „koera vahetamine“, mis võib viidata uuele lemmikule või valule, mida laps püüab sõnastada läbi muutuse. Sellised hetked on emotsionaalselt tähendusrikkad ja tihti seotud kas lootusega või leppimisega.
Sellest joonistub välja pilt tuleviku Eestist, kus õnn ei ole luksus, vaid side, kuuluvus ja hoolivus. 2050. aasta Eestis võiksid inimesed teha rohkem tööd, mis võimaldab olla laste jaoks olemas – mitte ainult rahaliselt, vaid aja ja tähelepanuga. Kodudes on ruumi vaikusele ja koosolemisele. Koolis ja mängus on koht loovusel, liikumisel ja digimaailmas seiklemisel, kuid tasakaalus ka päris eluga.
Eesti tulevik võiks olla just selline, kus iga laps saab öelda: „Ma olen õnnelik, sest mind kuulatakse ja mulle antakse ruumi olla mina ise.“ Ja see on kõige tugevam vundament, millele üks ühiskond saab rajada oma tuleviku.