Sellel joonistusel on näha võimsad ja laiad sinised varjutused, mis võivad kujutada kõrbe kohal laiuvaid taevaid või isegi suuri liivaluiteid, mida kuum päike valgustab. Päike paistab ülevalt vasakust nurgast ereda kollasena, nagu see oleks keskpäevane kõrvetav valgus Egiptuse kõrbemaastikul. All paremal paistavad rohelised jooned, mis võivad sümboliseerida palme või oaasitaimestikku – see loob kontrasti kuivale kõrbele ja näitab elu võimalikkust ka karmides oludes. See on unistus seiklusest ja avarusest, päikesevalgusest ja kaugetest maadest.
Lapse mõte minna reisile Egiptusesse ja kõrbe, seejärel Inglismaale, näitab suurt uudishimu maailma vastu. Üks pool tema unistusest on seotud eksootikaga – kõrbed, püramiidid, ajalooline kultuur. Teine aga vihjab kultuurilisele mitmekesisusele ja võib-olla ka inglise keele, kuningliku perekonna või Londoni vihmaste tänavate salapärale. See on ühe lapse fantaasia, mis ei piirdu ühe maailmaosaga – ta tahab näha kuuma ja kuiva, kuid ka rohelist, linnalikku ja sajanditevanust Euroopat.
Kui mõelda, milline võiks olla Eesti aastal 2050 nende unistuste valguses, siis võiks öelda, et lapsed tahavad elada maailmas, kus reisimine on kättesaadav, aga ka tähendusrikas. Nad tahavad kogeda erinevaid paiku, keeli ja kultuure. Tuleviku-Eestis võiks olla koolisüsteem, mis toetab õuesõpet ja kultuuride tundmist, kus lapsed saavad õppida maailma tundma mitte ainult raamatute ja ekraanide kaudu, vaid ka päriselt reisides ja kogedes.
Ühiskond, mis toetab unistamist ja rändamist, on vaba, haritud ja uudishimulik. Sellises Eestis on avatud meelega inimesed, kes väärtustavad nii kohalikke juuri kui ka ülemaailmseid sidemeid. See joonistus viib meid unistustesse, kus taevas on lai ja päike soe – ja Eesti aastal 2050 võiks olla just see koht, kust saab teele asuda maailma avastama, aga kuhu on alati ka hea tagasi tulla.