See joonistus viib meid otse tulevikku – maailma, kus tehnoloogia ja fantaasia on omavahel põimunud. Pildil on näha lendavate saabastega inimene, kes hõljub õhus nagu superkangelane või teadlane katsetamas uut leiutist. Taustal kõrguvad ehitised, mis on märgitud kui “majade tornid”, viitavad ulmelistele, võib-olla isegi liikuvatele ja kohanduvatele hoonetele. Need võivad olla energiaga isevarustuvad või kliimamuutustele reageerivad arukad ehitised, mis toetavad inimest igapäevaelus.
Pildil on ka „seade, mis teeb kilbi” ja „katse kilp maale” – see viitab selgelt tulevikutehnoloogiale, mis suudab kaitsta Maad. Kas see on päikese tormide, asteroidide või isegi kahjulike mõjude eest loodud kaitsekilp? Mõte sellest, et lapsed juba praegu unistavad planeedi kaitsest, näitab sügavat hoolivust ja vastutustunnet tuleviku ees. Lapsed ei näe end ainult tehnoloogia kasutajatena, vaid selle loojate ja arendajatena, kelle ülesanne on hoida elu Maal.
„Kaamerad“ pildi ülaosas viitavad info kogumisele ja jälgimisele – mitte hirmutava järelevalve tähenduses, vaid pigem teadusliku uurimise ja turvalisuse osana. Lendavad saapad on aga tõeliselt võimas sümbol – need tähendavad vabadust, liikuvust ja piirituid võimalusi.
Kui Eesti aastal 2050 näeks välja nagu selles unistuses, oleks see kõrgtehnoloogiline ühiskond, kus linnad on nutikad ja loodussõbralikud, kus liikumine on vaba – olgu see siis lendavate saabaste, isejuhtivate droonide või magnetiliste rullteede abil. Lapsed kasvavad üles teadmises, et nad võivad ise leiutada ja luua midagi suurt, isegi midagi, mis suudab kaitsta tervet planeeti.
See tulevikunägemus räägib lootusest ja julgusest. Lapsed näevad end mitte ainult osa ühiskonnast, vaid ka selle kaitsjate ja arendajatena. Nad tahavad osaleda suurtes ideedes ja olla muutuste tegijad. Eesti 2050 võikski olla selline maa – teadmiste ja fantaasia sulam, kus iga unistus võib tõesti saada tõeks.