Selles fantaasiaküllases tulevikuvisioonis kohtume kahe inimesega, kes tunduvad olevat osa hoopis teistsugusest ajastust – võib-olla aastast 2050 või veel kaugemalt. Neil on ühendus mingi tehnoloogilise ja energeetilise elemendiga, mis hõljub nende vahel – see roheline silmakujuline objekt, millelt kerkivad välgud ja keerduvad jooned, näib olevat kas supervidin, suhtlusvahend või isegi mõttelugeja. See võib olla seade, mis ühendab inimesi tunnetuse ja mõistmise tasandil – mõtted liiguvad helikiirusel otse ühest inimesest teise.
Paremal pool olev inimene, kes kannab musta-valgeraidelist särki, näib olevat rahulik ja enesekindel. Tema peas lendlevad jooned võivad viidata sellele, et ta on ühendatud kõrgtehnoloogilise võrgu või teadvusseadmega, millega saab suhelda ka droonide või intelligentsete robotitega – pildi ülaservas on näha lendavat drooni ja omamoodi lennumasinat või tugeva turvavõrgustiku kujutist.
Vasakul olev tegelane, riietatud risti-rästi mustrisse, hoiab justkui selle tehnoloogia keskpunkti, võib-olla juhtides seda või õppides selle kaudu midagi uut. Tema kõrval asuv viltuse tornina kujutatud ehitis võib olla tuleviku kool, teaduskeskus või hoopis mõttelabor.
Üleval vasakul asuvate geomeetriliste värvilaikude põhjal võib järeldada, et tuleviku Eesti kunst ja arhitektuur on muutunud veelgi julgemaks ja värvilisemaks. Kujutlusvõime, loovus ja tehnoloogia on põimunud igapäevaellu, kus inimesed loovad mitte ainult tööriistu, vaid ka visuaalselt lummavaid keskkondi.
Aastal 2050 võib Eesti olla ühiskond, kus masinad ei asenda inimest, vaid toetavad teda – pakuvad energiat, loovad ühendusi, kaitsevad, õpetavad ja isegi mängivad koos. See on maailm, kus sõprus ja koostöö ulatuvad üle piiride ja bioloogiliste piirangute, kus tehnoloogia on loomulik osa inimestevahelisest suhtlusest ja arengust. Ning just lapsed on need, kelle ideed panevad selle maailma keerlema – värviliselt, julgelt ja mõtestatult.