Sellel joonistusel on kujutatud tumedates toonides sportauto, mille ümber on looduse elemendid – päike, puud ja rohi. Lisaks sellele on unistuse kirjeldus ise eriliselt põnev: “Minu unistus on sportauto ja seal magada. Minu unistus on see, et hobune viib autot.”
See kujutlus ühendab omavahel kiiruse ja vabaduse, mida sümboliseerib sportauto, ning rahuliku, looduslähedase elu, mida esindab hobune. Mõte magada autos viitab sellele, et auto pole lihtsalt sõiduk, vaid ka turvaline pelgupaik, võib-olla isegi väike liikuv kodu. Unistus, et hobune veab autot, loob aga täiesti uue, tuleviku ja mineviku kokkupuutepunkti – ehk aastal 2050 võib tehnoloogia tõesti olla niivõrd arenenud, et kõik muutub vaiksemaks ja looduslähedasemaks.
Tuleviku Eestis võivad autod olla iseliikuvad, kuid samuti loodusega kooskõlas – võib-olla need liiguvad tuule, päikese või isegi elusolendite energial. Võib-olla on võimalik disainida sõidukeid, mis ei eralda üldse müra, ja mida saab vajadusel kasutada ajutise majutusena, ühendades rändamise ja kodutunde.
See unistus räägib rohkemat kui lihtsalt tehnikast – see räägib rahust, iseseisvusest ja loovusest. Aastal 2050 võib selline auto olla sama kodune kui tuba, mille aknast avaneb vaade rohelusele, ja mille edasi liikumise eest hoolitseb mitte mootor, vaid elusolend – hobune, kes teab teed ja liigub tasakesi, loodust austades.
Selline kujutlus aitab näha, et tuleviku Eesti ei pea olema ainult täis masinaid ja ekraane, vaid võib olla hoopis ühendatud looduse, vaikuse ja fantaasiaga.