Selle joonistuse kaudu avaneb 2050. aasta Eesti vaikse, õrna ja väga armsa unistuse kaudu. See unistus ei räägi kosmosest, autodest ega robotitest, vaid rahust ja pehmusest, puhkusest ja turvatundest. Laps on joonistanud hulgaliselt südameid, mis täidavad kogu paberi – need sümboliseerivad armastust, hoolimist ja soovi tunda end hoituna.
Allservas on armsad kallistavad kaisukarud, üks neist istub otse voodis, millest paistab välja rahulikult magav inimene. Unistus on lihtne ja samas väga sügav: „Ma tahaksin magada palju. Väga palju.“ – see ütleb meile, kui oluline on rahulik olemine, unenäod ja taastumine.
Tulevikus võib Eesti olla koht, kus igal inimesel, nii lapsel kui täiskasvanul, on aega puhata, aega end tunda turvaliselt, aega unistada. Võib-olla on tuleviku koolid ja töökohad paindlikumad, võib-olla oskame 2050. aastal paremini märgata, millal keegi vajab rohkem und või hellust. Ja võib-olla on olemas isegi tark voodi, mis tunneb inimese meeleolu ja aitab tal paremini uinuda.
Selle unistuse kaudu lisandub 2050. aasta Eesti ühisesse visiooni oluline tasakaal: tulevik ei pea olema ainult kiire ja tehnoloogiline, vaid see võib olla ka rahulik ja hell – täis südameid, pehmust ja pikki, mõnusaid uinakuid.