Selle unistuse keskmes on vabadus, seiklus ja päikesepaisteline elu. Pilt kujutab last surfamas sinistes lainetes, samal ajal kui teine inimene rõõmsalt rannal kaasa elab. Taevas särab päike, liiv on kuldkollane ja meri laotub laiali laintena – kõik viitab suvele, reisile ja elurõõmule.
Laps kirjutab: „Minu unistus on see, et ma läheksin juba reisile ja saaksin surfata.“ See soov viib meid tuleviku Eestisse, kus liikumine ja maailmakogemine on lihtsam ja loomulikum. Võib-olla tähendab see, et 2050. aastal saab Eestis reisida soodsalt ja keskkonnasäästlikult, või et Eesti randades ongi surfikoolid, kus lapsed saavad õppida tasakaalu, usaldust ja julguse tunnet.Tuleviku Eesti võib olla koht, kus õppimine ei toimu ainult klassiruumis, vaid ka looduses – merel, mägedes, metsades. Surfamine õpetab tunnetama loodust ja oma keha, arendab julgust, keskendumist ja rõõmu hetkes olemisest. Sellised oskused on väga olulised maailmas, kus tehnoloogia küll aitab, aga inimene peab endiselt oskama olla kohal ja tunda end elusana.
Selle unistuse kaudu lisandub 2050. aasta Eesti visiooni veel üks mõõde – liikumisvabadus, seikluslikkus ja looduslähedane eluviis. Lapsed näevad Eestit ja maailma kohana, kus võib päikese all lainetel liuelda, õppida läbi kogemuse ja olla õnnelik.