Selle armsa ja rõõmsavärvilise pildi keskmes seisavad kaks tüdrukut, kes hoiavad teineteisel käest kinni. Nende kohal hõljub suur punane süda, mis näitab selgelt, et nende vahel on sõprus või armastus. Pilt on päikseline, taevas sinised pilved ja nurgas rõõmus päike, mis paistab koos lillede, vikerkaarte ja muude kaunistustega rõõmu ja lootust täis raami seest.
See pilt jutustab vaiksel, aga kindlal moel sellest, kui tähtsad on head suhted ja soojad tunded inimeste vahel. Aastal 2050 võiks Eesti olla paik, kus sõprus, hoolivus ja üksteise märkamine on keskne osa elust. Lapsed õpivad juba varakult, kuidas olla hea sõber, kuidas kuulata teist inimest ja kuidas toetada neid, kes vajavad tuge.
Tuleviku koolides õpetatakse lisaks matemaatikale ja lugemisele ka südameoskusi – kuidas olla kaastundlik, kuidas lahendada tülisid rahumeelselt ja kuidas hoida neid, keda armastame. Võib-olla on igas klassis isegi tunde-nurk, kus saab korraks hinge tõmmata, kui süda on raske.
Kuna pildil on kaks tüdrukut, kes on riietatud eri värvi kleitidesse, võib siin näha ka soovi, et inimesed oleksid erinevad, aga siiski koos – üksteist aktsepteerides ja toetades. Võib-olla unistab pildi autor maailmast, kus igaüks tunneb end armastatuna ja nähtuna.
Sellised unistused viivad Eestit edasi – mitte ainult nutikamate masinate või majadega, vaid ka soojema ja hoolivama ühiskonnaga. Sest kui meil on üksteist, siis on meil juba väga palju.