Maria pilt viib meid kahe maailma vahele – ühelt poolt on roheline ja elurikas loodus, teiselt poolt aga masinlik ja tehiskeskkond. See jagunemine on tähendusrikas ning kannab endas unistust paremast tulevikust, kus inimene võib vabalt valida, millises maailmas ta soovib elada – või kuidas need kaks maailma võiksid harmooniliselt ühineda.
Pildi vasakul poolel näeme tüdrukut, kes seisab rohelisel murul, tema ümber on sinine taevas ja helekollased riided, mis annavad pildile soojust ja elujõudu. Tüdruk paistab elav ja rõõmus. Tema kohal kõrguv sinine kaart või kuppel justkui kaitseb loodust ning hoiab seda turvalisena.
Teisel pool kuplit – paremal all nurgas – asub tööstuslik maailm: korstnad, hooned, masinad. Kõik on joonistatud musta joonega ja jätavad pigem jaheda, tehislõhnalise mulje. See maailm tundub kauge, justkui tulevikuline või isegi hoiatav. Võib-olla väljendab Maria siin oma unistust, et tööstus ei kataks kogu maailma – vaid jääks eraldi, piiratud ja tasakaalustatud kohaks.
Ka kupli joon – sinine ja kaarjas – võib tähendada tulevikus looduse kaitsmist. Võib-olla 2050. aastal on Eestis loodud nähtamatud kaitsekupplid, mis hoiavad metsad ja rohealad puhtana, kaitstes neid reostuse eest. Sellises tulevikus võiks inimene vabalt valida, kas ta soovib elada tehnoloogilises maailmas või looduse rüpes – või kuidas neid kahte omavahel tasakaalustada.
Eesti aastal 2050, nagu Maria seda näeb, võib olla koht, kus inimesel on valikuvabadus, aga ka kohustus loodust hoida. Siin on ruumi nii arengule kui ka sügavale hoolimisele, ning iga laps, nagu Maria, on tuleviku kujundaja.