Emily, 5-aastane looja, on oma pildiga loonud tulevikulille või maailmakaardi, mis on elus, värviline ja ümbritsetud rohelusest. See joonistus ei räägi tehnoloogiast ega masinatest, vaid millestki sügavamast – elavast loodusest, harmooniast ja tasakaalust, mis aastal 2050 Eestit ümbritseb.
Pildi keskmes on suur ümmargune kujund, mille sees on mitmevärvilised jooned – punane, roheline, oranž, sinine, lilla. See võib olla õis, mille kroonlehed on erinevates värvides. Või hoopis maailm, mille eri osad on tähistatud erinevate värvitundmustega. Ümber selle keskme on tihe roheline ring – nagu loodus, mis kaitseb ja hoiab elu tuuma.
Punased ja heledad ovaalsed kujud ringi ümber meenutavad kroonlehti, mis võivad olla tulevikus tundlikud: võib-olla oskavad nad liigutada end päikese suunas, sulguda vihma ajal või isegi reageerida inimese puudutusele. Võib-olla on see pilt nutilillest, mis suudab koguda päikeseenergiat, puhastada õhku ja suhelda inimestega valguse või värvimuutuse kaudu.
Roheline ala, mis ümbritseb kogu kujundit, on tummine ja tugev – see on mets, park või kaitseväli, mis hoiab keskkonna elus. See näitab, et aastal 2050 ei ole loodus kuhugi kadunud. Vastupidi – roheline on saanud kõige tähtsamaks elemendiks tulevikus, isegi rohkem kui hooned ja autod. Võib-olla ehitatakse tuleviku Eesti linnad just selliste roheliste ringide ümber, kus igal inimesel on ligipääs puhtale õhule, värvidele ja rahule.
Pildi vasakusse nurka on joonistatud sinine ja musta kontuuriga kujund, mis võib olla loom, linnuke või putukas. See viitab sellele, et selles rohelises maailmas elavad veel ka väikesed olendid – nad ei ole kadunud, vaid elavad koos inimesega, turvalises ja värvilises maailmas.
Emily visioon on vaikne ja tundlik tulevik, kus kõik on elus ja omavahel seotud – mitte tehnoloogiaga, vaid värvide, joonte ja looduse kaudu. Aastal 2050 võib Eesti olla just selline: üks suur elav lill, mille sees inimesed, loomad ja rohelus kasvavad koos.