Sellel pildil avaneb vaade öisele tuleviku-Eestile. Taevas on sügavsinine, mida kaunistavad kuusirp, üksik välgunool ja rahulikud pilved. See viitab ühtaegu nii müstikale kui ka muutustele – justkui oleks see hetk enne suurt avastust või uue tehnoloogia testimist. Välgunool võib tähendada elektrienergiat või hoopis taevaseid sõnumeid, mida inimesed tulevikus oskavad lugeda.
Keset pilti on suur tumehoone, mille aknad säravad sinakalt. See võib olla tarkmaja – ehk tegu on tulevikuelamuga, mis juhib ise oma kütet, valgust ja isegi meeleolu vastavalt elanike soovidele. Tumedad seinad vihjavad energiasäästlikule materjalile, mis neelab päeval soojust ja hoiab seda ka öösel. Maja alumisse nurka on peidetud ka väike inimene, kes võib sümboliseerida vaatajat ennast – ta seisab hoone kõrval, vaadates üles suursuguse arhitektuuri poole.
Kõige huvitavam detail asub aga pildi paremal küljel. Seal kõrgub pikk puu, mille otsas on midagi erakordset: väike majake platvormil ja selle kõrval suur, roheline kerajas konstruktsioon. See võib olla kas puumaja, kosmiline observatoorium või isegi elatav kasvuhoone. Tundub, et see on eraldatud paik neile, kes otsivad vaikust, inspiratsiooni või teadustööd looduse keskel. Redel puu najal viitab, et sinna ronitakse ikka käsitsi – tehnoloogia on arenenud, kuid ühendus looduse ja füüsilise liikumisega on jäänud alles.
Aastal 2050 võib Eestis olla palju just selliseid öiseid hetki – täis vaikust, uudseid elamuid, loodusega põimunud tehnoloogiat ja saladuslikke paiku kõrgetes puudes. Loodus ja linn sulanduvad, energia tuleb vihmast ja päikesest, aga inimene jääb ikka uudishimulikuks ja loovaks – täpselt nagu selle pildi autor.