Sellel pildil kujutatud tuleviku-Eesti ärkab ellu justkui muinasjutulisest unenäost. Pimedas öös, kus kuu kumab eredalt ja salapäraselt, kerkivad kõrged puud, mille ladvas asuvad majad – mitte tavalised majad, vaid kodud, mis on ehitatud looduse rütmi järgi, harmoonias metsa endaga.
Need puumajad, millel on roheline sametine katus ja mis asuvad kõrgel tüvede otsas, vihjavad elustiilile, kus inimesed ei soovi enam loodust muuta ega alla suruda – nad hoopis kohanduvad sellega, ehitades oma elud selle sisse. Puu otsas elamine ei ole mitte vaid tore seiklus, vaid ka keskkonnasõbralik valik. Selline elukorraldus viitab, et aastaks 2050 on Eestis metsa väärtus veelgi kasvanud – mets ei ole enam lihtsalt loodus, vaid see on kodu, kaitse ja inspiratsiooniallikas.
Pildi taustal laiuv must ja tume metsafoon ei ole hirmutav, vaid rahulik – justkui oleks pimedus muutunud uueks normaalsuseks, kus inimesed elavad kooskõlas looduse tsüklitega. Majade valgustatud aknad loovad soojust ja turvatunnet, justkui ütleksid nad: “Me oleme siin – väikesed tuled suures maailmas, aga tugevalt juurdunud oma maasse.”
Suures kollases kuus võib näha midagi erilist – justkui nägu või müstiline olend. See võib sümboliseerida, et tuleviku Eestis väärtustatakse rohkem fantaasiat, sisemaailma ja kujutlusvõimet. Võib-olla elavad inimesed tulevikus mitte ainult tehnoloogia abil, vaid ka rohkem oma unistuste ja tunnetega kooskõlas.
Selline tulevikumaailm viitab Eestile, kus loodus ei ole lihtsalt kaitstav vara, vaid see on igapäevane eluviis. Siin elavad inimesed, kes liiguvad mööda rippsildu ühest puumajast teise, kes tunnevad metsas end sama koduselt kui toas, ja kes ei unusta kunagi, et kõige suuremad jõud ei pruugi tulla masinatest või linnadest, vaid puude sahinast, kuuvalgusest ja ühest süttinud aknast keset pimedust.