Selle joonistuse kaudu avaneb meile visioon rohelisest, keskkonnasõbralikust Eestist aastal 2050. Kõrged hooned, mis on kaetud peaaegu täielikult rohelise tooniga, viitavad elumajadele või kontoritele, mille fassaadid on kaetud taimedega – justkui elavad majad, mis hingavad koos loodusega. Need on vertikaalsed aiad või rohefassaadid, mis parandavad õhukvaliteeti, pakuvad jahutust suvel ja loovad inimestele tervislikuma elukeskkonna.
Majade akende ja ustega on mänguliselt välja toodud punased detailid, mis loovad kontrasti rohelusega. Need võivad sümboliseerida elujõudu ja inimeste kohalolu. Hoonete katustel paistavad olevat punased liblikakujulised elemendid, mis võivad olla kas energia tootvad seadmed – näiteks tuule- või päikeseõiele sarnanevad generaatorid – või hoopis tulevikulinnusarnased droonid, mis lendavad ja aitavad inimestel liikuda või teateid saata. On võimalik, et need “liblikad” on osa looduslikust transpordisüsteemist või pakirobotid, mis lendavad iseseisvalt hoonete vahel.
Joonistuse paremas servas seisab puu, mis kinnitab, et isegi linnas on loodus tähtsal kohal. Linnaruumi ei kujundata enam ainult betooni ja klaasi järgi, vaid eesmärk on säilitada või isegi suurendada rohealade hulka. Joonistuse vasakus nurgas on veel mingisugune struktuur – see võib olla kas sild, park või linnapargi mänguväljak, mis ühendab inimesi ja loob võimalusi liikumiseks ja suhtlemiseks.
See tulevikuvisioon näitab, et Eestis on loodud elukeskkond, kus inimene ja loodus ei võistle, vaid toetavad teineteist. Hooned ei reosta, vaid puhastavad õhku. Lapsed saavad kasvada majade vahel, mille seintel kasvavad lilled ja puud. Inimesed elavad tervemalt, hingavad paremat õhku ja naudivad linnaruumi, mis ei ole ainult praktiline, vaid ka ilus ja elus.
Eesti aastal 2050 on koht, kus arhitektuur ja keskkond on põimitud üheks roheliseks unistuseks.