Selle joonistuse põhjal võib aimata, et aastal 2050 on Eesti loodus jõulisem, müstilisem ja isegi veidi ettearvamatu. Pildil kõrguvad tumedad, siniste ja violetsete toonidega lained, mis justkui tantsivad tormituules. Tõenäoliselt viitab see kliimamuutuste tõttu sagenenud tormidele ja muutlikumale ilmale, kuid samas ka loodusjõudude vägevusele, mida inimesed 2050. aastal sügavalt austavad ja arvestavad.
Taevas on täis tumedaid pilvi, millest langevad välgud – see annab edasi tugevate loodusnähtuste kohalolu. Päike on osaliselt varjatud, võib-olla varjutuse või pilvede tõttu, aga tema kohalolek toob siiski lootust. Linnud lendavad pilvede vahel, mis viitab sellele, et ka 2050. aastal on looduses veel vabadust ja elurikkust.
Mere keskel näeme üksikut puud, mille juured ulatuvad sügavale vette. See puu võib sümboliseerida vastupidavust ja elu jätkumist, isegi siis, kui maailm meie ümber muutub. Võib-olla on tegemist geneetiliselt muundatud superpuuga, mis talub soolast vett ja aitab merd puhastada? Tuleviku tehnoloogiad võivad olla suunatud just sellele – taastada ja tugevdada loodust, mitte ainult inimest teenindada.
Mere kohal hõljub ka väike must objekt – see võib olla droon, vaatlusrobot või väike uurimissond. See viitab sellele, et ka 2050. aastal jälgitakse ilma ja merd kõrgtehnoloogia abil, et mõista keskkonda paremini ja reageerida vajadusel kiiresti. Inimese ja looduse vaheline koostöö on siin joonistuses vaikne, aga sügavalt tunnetatav.
Eesti aastal 2050 võib olla paik, kus loodus pole mitte lihtsalt olemas, vaid teda nähakse võrdväärse partnerina. Inimesed elavad mere ja metsa piiril, jälgivad taeva märke, tunnevad tormi jõudu, kuid ei karda seda. Nad teavad, et tulevik on nende kätes – kui nad suudavad loodusega rahus koos eksisteerida.