Sellel joonistusel on kujutatud vaikne ja sügav tulevikuöine Eesti loodus. Tume taevas on täis tihedaid pilvi või hoopis tähendusrikkaid jooni – justkui oleks seal nähtav ka kosmiline liikumine või uue ajastu tuuled. Taevas särab sirpjas kuu, mis toob maastikule saladuslikku helendust. Vaade on rahulik ja pisut muinasjutuline.
Maapinnal aga toimub midagi väga loomulikku ja elulist – näeme loomi, kes tegutsevad metsas. Seal on üks suur punakas loom, võib-olla hunt või karu, ja temaga suhtleb väiksem loom – rebane või koer. Nad ei tundu ähvardavad, pigem justkui sõbralikus suhtluses. See viitab tulevikule, kus inimesed ja loomad elavad harmoonias ja mets on taas saanud vabamaks, loomulikumaks elukeskkonnaks kõigile.
Puud ja põõsad on siin olulised. Need on joonistatud täpselt ja armastusega – üksik suur puu keskel hoiab justkui loomi oma varju all. Rohu- ja põõsatutsakad, kivid ja väiksed kuusekesed loovad väga ehtsa Eesti metsa atmosfääri. See viitab sellele, et 2050. aastal on meie loodus alles ja võib-olla isegi paremas seisus kui praegu. Metsad on säilinud, loomad liiguvad vabalt ja öösiti valitseb seal maagiline rahu.
See joonistus räägib Eestist, kus loodusel on oma kindel koht ka tehnoloogiaajastul. Öö ei ole mitte pime ja hirmus, vaid salapärane ja täis elu. Tuleviku lapsed oskavad seda märgata ja hinnata. See pilt väljendab sügavat sidet loodusega, mida ka 2050. aastal on osatud hoida ja väärtustada.