Sellel pildil on kujutatud tuleviku kool Eestimaal aastal 2050. See ei ole enam lihtsalt maja kuskil tänava ääres, vaid hoopis kõrgustesse ulatuv ja värviküllane hoone, mille keskel paistab olevat väga oluline ja tähelepanu keskpunktis asuv klassiruum. See klass ei asu mitte maapinnal, vaid kõrgel tornil, justkui pilvepiiril, mis viitab sellele, et õppimine on saanud uued mõõtmed – see on kerge, lennukas ja inspireeriv.
Pildi ülaosas näeme ridamisi õpilasi, kes näivad justkui jalutavat õhus. Nad liiguvad piki joont või rada, mis võib olla näiteks läbipaistev sild või isegi teleportatsioonitee. Koolilapsed on joonistatud lihtsalt, ent nende kohalolek peegeldab, et ka tuleviku maailmas on inimesel õppimine tähtsal kohal. Nad ei ole üksikud – nad liiguvad koos, rühmana, mis viitab koostööle ja kogukonnatundele.
Kahelt poolt ääristavad pilti kõrged, säravad tornid, millesarnaseid tänapäeval veel ei eksisteeri. Nendes on näha siniseid “kuule” või valguspalle – võib-olla on need klassiruumid, liftid või tehnoloogilised kapslid, millega õpilased liiguvad. Tornidesse on lisatud palju värve – roosa, kollane, sinine, roheline – mis loovad rõõmsa, fantaasiarikka ja loomingulise meeleolu. Päike paistab ülevalt vasakult ja lisab pildile soojust ja lootust.
See tulevikukool ei piirdu enam ainult õppimisega raamatute taga. Keskne klassiruum lausa hõljub kõrgustes, kus õpilased saavad kogeda maailma uue nurga alt – võib-olla õpitakse seal loodust, kunsti või isegi tähevaatlusi. Koolis võib olla väga palju tehnoloogiat, kuid kõige tähtsamad on siiski inimesed – rõõmsad ja uudishimulikud õpilased, kes liiguvad julgelt teadmiste poole.
See joonistus unistab haridusest, mis on julge, avatud, lennukas ja mänguline. Aastal 2050 on Eesti kool selline, mis ei piirdu seintega ega vanade reeglitega – see on vaba ja loov koht, kus iga laps saab õppida oma tempos ja kõrgustes, kuhu varem pole veel keegi jõudnud.