Sellel pildil on kujutatud fantaasiamaailm, mida autor nimetab „unistamise maaks, kus saab ainult unistada“. Vasakul seisab naeratav inimene, käed laiali, justkui valmis kallistama kogu seda värvikat ja imeliku kujuga maailma. Paremal on sinine loom, võib-olla fantaasiapõhine draakon või kassilaadne olend, kes naeratab samuti ja kelle kohal on roosa pilv või puu.
Pildi paremas servas seisab pruun puu, mille tüvel on ringikujulised mustrid – need võivad olla kas puukoore kujundid või mingid salapärased sümbolid. Taustal särab kollane ruudukujuline päike ja taevas on helesinine. Pildi läbivad diagonaalsed jooned, mis annavad mulje liikumisest või erilisest valgusest, nagu oleks see unenäo maastik.
See pilt näitab, et 2050. aasta Eestis võib olla ruumi ja väärtust mitte ainult tehnoloogiale ja loodusele, vaid ka puhtale kujutlusvõimele. See on koht, kus inimesed saavad luua ja nautida oma sisemaailma, ilma piiranguteta, ning kus rõõm ja sõprus on sama tähtsad kui kõik muu. Unistuste maa võib olla sama reaalne kui mõni tulevikulinn – vähemalt südames.