See pilt viib meid väga erilise tulevikunägemuseni – otsekui vaade Eesti ökosüsteemi aastal 2050, kus loodus ja tehnoloogia on sulandunud täiesti uuel viisil.
Pilti vaadates torkavad silma kolm tugeva värviga kuju: punane, oranž ja sinine. Need meenutavad putukaid või tulevikuloomi, kelle kehad on täpilised ja otstest kiirgavad välja peened jooned – nagu oleks neil sensorid või valgusniidid. Võib-olla on nad osa uuest ökosüsteemist: bio-robotputukad, kes aitavad tolmeldada lilli, puhastada õhku või isegi koguda infot taimekasvu kohta. Punane putukas tundub olevat suurim ja kõige aktiivsem – äkki tema juhib teisi või suhtleb inimestega?
Kõik need olendid on ühendatud peente joontega, mis võivad esindada võrku või süsteemi – võib-olla on need ökokaablid, mis viivad energiat taimedele, ühendavad loomi omavahel või isegi inimestega. Tulevikus ei pruugi loodus olla enam juhuslik ja iseseisev, vaid hoopis seotud targalt planeeritud rohelise võrgustikuga, kus iga taim ja putukas on osa suuremast süsteemist.
Üleval jookseb punane joon, millest harunevad väiksed harud – see meenutab kas taimede juuri või tehnoloogilist skeemi, võib-olla isegi satelliidi andmeside. See võib tähendada, et aastal 2050 on loodus kaardistatud, jälgitav ja hoitud targalt, aga mitte kontrollivalt – pigem abistavalt ja toetavalt. Inimesed ei sekku enam toore jõuga, vaid aitavad loodusel toimida omaenda rütmis, kasutades õrna, peaaegu nähtamatut tehnoloogiat.
Ka üks väike lilla täpp all pildil tundub olevat osa sellest maailmast – ta võib olla seeme, alguspunkt, millest kasvab tuleviku taim, millel on võime tajuda meeleolusid või filtreerida mürkaineid õhust.
See tulevik on vaikne, tundlik ja sügavalt kooskõlas loodusega. Ehkki kõik ei ole kohe äratuntav või lahtiseletatud, on tunda, et inimene ei ole enam looduse isand, vaid osa sellest. Ja see osa on targalt ühendatud teiste eluvormidega – et ühiselt hoida meie planeeti elujõulisena. See pilt on kui kaardi visand uuest maailmast – mitte müra ega betoon, vaid tasakaal, koostöö ja vaikne elujõud.