Selle pildi keskmes on tugev ja südamlik soov – veeta aega armsa inimesega nii kaua kui võimalik. Numbrid “200000” ja “4” kõnelevad unistuse suurusest ja kestusest, soovist olla koos mitte päevade või nädalate kaupa, vaid lausa igavesti. Laps on kujutanud stseeni, kus on väike punane tornimajake, sinine trepikodade või tubade kompleks, kaks väikest looma – kollane ja hall, ja sinised ringikujulised elemendid, mis võivad olla näiteks veeanumad, mänguasjad või sümboolsed märgid ühisest tegevusest.
Maja ja hooned viitavad kindlale paigale – kodutundele. See ei ole pelgalt füüsiline koht, vaid turvalisus ja rõõm, mis tekib inimesest, kellega koos ollakse. Mustad ja sinised toonid segunevad siin tugeva soovi ja unistusega, mida kannab edasi lause pildi all: „Minu unistus on, et ma oleksin Katriini juures kakssada tuhat päeva, sest meil on tore.“ See ütleb rohkem kui tuhat pilti – oluline ei ole, kus me oleme, vaid kellega me oleme.
Aastal 2050 võivad sellised suhted olla veelgi olulisemad kui praegu. Kui tehnoloogia ja töötempo kiirenevad, siis inimestevaheline side ja tähenduslik koosolemine saab olema meie kõige olulisem ressurss. Tulevikukodud ei pruugi olla pelgalt hooned – need on nutikad, paindlikud ja loodusega tasakaalus, aga kõige tähtsam on see, et nendes elavad inimesed, kelle vahel on soe ja toetav side.
Selline pilt tuletab meelde, et Eesti tulevikus võiks kõige tähtsam väärtus olla armastus ja sõprus – see, et oleme üksteise jaoks olemas. Lapsed, kes oskavad nii südamest unistada, kasvatavad üles Eesti, kus iga päev on väärtuslik ja iga suhe kestev.