Sellel pildil vaatame maailma läbi lapse silmade – sõna otseses mõttes. Suured prilliklaasid võtavad enda alla peaaegu kogu näo, justkui rõhutamaks, et see, mida me näeme ja kuidas me näeme, määrabki meie tuleviku. Ühes klaasis tiirutab värviline liblikas roheluses, teises lendleb roosa liblikas sinaka taeva taustal. Need sümbolid viitavad unistustele ja lootusele – maailm, mida laps ette kujutab, on elu täis, loodust armastav ja kerge.
See portree pole lihtsalt autoportree. See on tuleviku visioon – 2050. aasta Eesti, kus inimesed näevad ümbritsevat läbi hoolivuse, rahu ja fantaasia prisma. Nägu on rõõmus, silmad uudishimulikud ja täis kujutlusvõimet. Võib arvata, et selles tuleviku-Eestis on inimesed rahulikumad, loovamad ja loodusega rohkem kooskõlas.
Mulle tundub, et see laps näeb 2050. aastal Eestit kui paika, kus inimene elab looduse keskel, mitte selle kõrval. Liblikad sümboliseerivad looduse haprust, ilu ja vabadust – väärtusi, mis ehk muutuvad tulevikus veelgi olulisemaks. Inimesed hoolitsevad rohkem roheluse, putukate ja ökosüsteemide eest, mis toetavad elu planeedil.
Samas ütleb see pilt ka midagi õppimisest ja vaatlemisest. 2050. aasta kool võib olla just selline paik, kus lapsed ei õpi ainult fakte, vaid õpivad maailma tajuma ja mõistma – läbi vaatluse, loovuse ja iseenda tunnetuse. Prillid võivad sümboliseerida teadmisi ja taipamist: iga laps kannab oma prille, läbi mille nad maailma tõlgendavad ja kujundavad.
Seda pilti vaadates tekib tunne, et Eesti tulevik on heas vaimus – värviline, rõõmus ja elurikas.