Sellel joonistusel vaatab vastu rahulik, ent unistustest tulvil tüdruk, kelle suured päikeseprillid peegeldavad tema tulevikunägemust. Ühes klaasis on ta lendamas läbi taeva – päike paistab, pilved hõljuvad ja tüdruk naeratab. Teises klaasis kannab ta punast spordivormi, jalge ees jalgpall. See viitab kahele olulisele soovile: olla vaba kui lind, ja olla sportlik ja tegus – võib-olla isegi professionaalne jalgpallur.
Aastal 2050 on Eesti koht, kus unistused lendamisest ja sportlikest saavutustest on kergemini teostatavad kui kunagi varem. Tüdruk, kes siin prillidesse vaadates oma tulevikku ennustab, näeb end tugeva, aktiivse ja õnneliku inimesena. Võib-olla tähendab lendamine siin ka eneseteostust, julgust ja unistustest kinni hoidmist, või hoopis tuleviku tehnoloogiat, kus inimesed liiguvad isiklikel lendvahenditel, näiteks droonkapslites.
Sport on tema jaoks rõõmu allikas ja ühiskondliku elu osa. Jalgpall võib 2050. aastaks olla veelgi võrdsem, veelgi kaasavam – rohkem tüdrukuid mängib profiliigades, ja võib-olla on ka Eestis oma tugev naiskond, kelle mänge jälgib kogu riik.
Tema näoilme on rahulik, aga keskendunud – justkui oleks ta juba kindel, et see kõik saabki teoks. See annab meile märku, et tulevikus on lastel rohkem enesekindlust, rohkem toetavat keskkonda, mis aitab neil unistusi ellu viia. Eesti haridus- ja spordisüsteem toetavad neid, kes tahavad õppida läbi liikumise ja eneseväljenduse.
Selline pilt viib meid Eestisse, mis aastal 2050 on avatud, liikumises ja unistustes tugev. See on riik, kus taevas ei ole piiriks – see on lihtsalt uus mänguväljak.