Selle armsa joonistuse keskmes on rõõmus tegelane, kelle ümbermõõtu raamivad karvased kõrvad viitavad justkui loomakostüümile või fantaasiamaailmale. Kuid kõige kõnekam osa on päikeseprillide peegeldus – see on justkui aken lapse sisemaailma ja tulevikuunistustesse.
Vasakus klaasis avaneb rahulik ja rõõmus pilt – laps ja koer keset lilli, rahu ja looduse embuses. See viitab sügavale seotusele loomade ja loodusega. Aastal 2050 on Eesti koht, kus elurikkus on taastunud, linnades leidub rohelust, ja looma- ning taimeelu austamine on elu loomulik osa. Koerad, kassid ja teised loomad ei ole mitte ainult lemmikud, vaid ka pereliikmed, kellega jagatakse argipäeva rõõme ja rahu.
Paremas klaasis aga näeme hoopis sotsiaalsemat stseeni – hulk väikeseid nägusid reas, justkui pere või sõpruskond. Siin väljendub lapse soov kuuluda, tunda end ümbritsetuna inimestest, kes on olulised. 2050. aasta Eestis on kogukonnatunne taas tõusuteel – inimesed loovad peresid ja sõpruskondi, mis ei ole ainult veresugulased, vaid valitud, toeks olevad inimesed. Koolid, töö- ja elukeskkonnad on kohandunud nii, et seal on rohkem koosolemise aega ja turvatunnet.
See pilt näitab Eestit, kus tulevik tähendab armastust nii looduse kui inimeste vastu. Kus väärtustatakse rahu, looduse ilu ja turvalist keskkonda, aga ka sidemeid teiste inimestega. Pildi kandja rahulik ja leebe ilme justkui kinnitab: „Mul on kõik, mida ma vajan – loodus, lähedased ja süda, mis näeb head.”
Sellisest tulevikust unistades saab 2050. aasta Eesti olla kodu, kus kasvavad rahulolevad, hoolivad ja ühendatud inimesed – nii omavahel kui ka oma maa ja loomadega.