Selle pildi keskmes on enesekindel ja rõõmus laps, kes vaatab tulevikku otsekui läbi oma unistuste prillide. Prilliklaasid peegeldavad kahte olulist valdkonda tema tulevikunägemuses: sport ja arhitektuur.
Vasak prilliklaas kujutab sportlikku hetke – laps mängimas korvpalli särava päikese all. See sümboliseerib liikumisrõõmu, tervislikku eluviisi ja aktiivset elustiili. Aastal 2050 on Eesti spordikultuur tugevalt juurdunud – igas vanuses inimesed liiguvad rohkem, sport pole ainult võistlus, vaid ka viis ennast hästi tunda ja teistega koos olla. Võib-olla on tuleviku pallid varustatud nutitehnoloogiaga, mis mõõdavad mängijate liikumist ja annavad soovitusi, kuidas paremini mängida või puhata.
Paremas prilliklaasis on näha huvitava kujuga hooned – üks neist meenutab ümmargust kuplit, teine aga kõrghoonet või torni. Need viitavad fantaasiarikkale arhitektuurile, mis ühendab loovuse ja tehnoloogia. Tõenäoliselt on tegemist tuleviku linnadega, kus hooned on keskkonnasõbralikud, targad ja värvilised. Eestis aastal 2050 ei ole linnad enam hallid ja kivised, vaid rohelised, rõõmsad ja ehitatud nii, et inimesed tunnevad end seal hästi – isegi mänguväljakud võivad olla pilvelõhkujates või kupli sees peidus.
See joonistus näitab, et tulevikus tahavad inimesed olla mitmekesised ja tasakaalus – sportlikud, loovad ja osa elavast, arenenud kogukonnast. Pildi kandja viitab oma stiilse välimusega ka sellele, et ta võib olla tulevikus juht, õpetaja, sportlane või arhitekt – keegi, kes ühendab teadmised, tugevuse ja kujutlusvõime.
Kui seda pilti vaadata laiemas kontekstis, siis 2050. aasta Eesti on koht, kus noored saavad täide viia oma mitmekesised unistused – olla terved, loovad, julged ja osa maailmast, mis on samal ajal mänguline ja targalt üles ehitatud.