Selle pildi kaudu avaneb meile üks sügavalt maalähedane ja loodusest kantud tulevikunägemus. Pildi keskmes seisab laps – võib-olla joonistaja ise – värvilise kleidi ja laiade kätega, nagu tiivad. Tema olemus on avatud ja soe, ta tundub olevat osa ümbritsevast maailmast, mitte sellest eraldi. Tema kohalolek keset loodust viitab, et aastal 2050 on inimene taas leidnud tee tagasi metsa, puude ja maa juurde.
Taustal on suur pruun puu, mille kõrval paistab tumeroheline võra – see on tugeva tüvega ja sügavate juurtega, justkui tark puu, kes on siin olnud kauem kui inimesed. See puu võib tulevikus olla midagi enamat kui lihtsalt taim – võib-olla on see „nutipuu“, kellelt saab õppida, puhata või kellega isegi rääkida. Nagu 2050. aasta pargid, kus puud oskavad vastata küsimustele ja tunnevad ära su meeleolu.
Pildi vasakus nurgas paistab väike kollane päike, mis küll tundub osaliselt pilvede taha peituvat, ent siiski saadab valgust ja soojust. See võib viidata sellele, et kuigi maailmas võib olla hetki, mil kõik pole ideaalne, on valgus alati olemas – ja tulevikuinimesed teavad, kuidas seda taas esile tuua.
Tegelase selja taga on kaks oranži kastikujulist elementi, milles on mustrid ja jooned – need meenutavad ekraane või aknaid. Võib-olla on need tuleviku infopaneelid või looduslikud valguspaneelid, mis näitavad, kuidas tunnevad end puud ja loomad selles paigas. Võib-olla on need isegi kunstinäitused looduses – kujutlusvõime ja keskkond sulandunud ühte.
Tumehallid ja sinakad jooned üle pildi loovad tunde, et see koht on metsas või rabas, kus vesi ja maa segunevad, kus kõik ei ole alati hele, kuid alati on elu. Selline keskkond toob esile inimese uue oskuse – olla kohal, kuulata, hoida ja tunda.
Selle pildi järgi on Eesti aastal 2050 koht, kus loodus ei ole kõrvale jäetud, vaid saanud uuesti keskseks. Kus isegi ühe lapse kohalolu metsa ääres on tähtis. Kus puud räägivad ja inimesed kuulavad. Kus kunst ei ela ainult galeriis, vaid metsarajal, puutüves ja lapse naeratuses. See on soe, vaikne ja tähendusrikas tulevik – mitte lärmakas ega täis masinaid, vaid sügavalt inimlik ja päriselt elus.