Sellel joonistusel vaatame tulevikku läbi lapse silmade, mis on täis värve ja lootust. Vasakul prilliklaasil paistab kaunis vikerkaar ja selle all inimesed – justkui tähistaks see armastust, sõprust ja helget maailma, kus kõik on omavahel seotud ja rõõmsad. Paremas klaasis näeme hoonet ja kõrvale joonistatud roheala – võib-olla on see kodu või mõni mänguväljak, kus lapsed saavad olla vabad ja õnnelikud. Seal paistavad ka erinevad inimesed ja südamekujuline sümbol, mis viitab sellele, et selles tulevikuvisioonis on armastus, hoolivus ja kogukonnatunne olulised väärtused.
Aastal 2050 on Eesti maailm, kus isegi linnad on täis värvi ja elu. Igaüks saab end tunda turvaliselt ja vabalt – tänu rohelistele aladele, mitmekesistele mänguväljakutele ja loovatele ühiskonnakeskustele. Lastele on loodud nutikad vaba aja keskused, mis kohanduvad iga lapse huvide ja vajadustega. Koolid ei ole enam ainult klassiruumid, vaid on interaktiivsed ja mängulised keskkonnad, kus vikerkaarevärvid ja loovus on osa igapäevast.
Tervis on tulevikus ennetav – lapsed liiguvad rohkem, hingavad puhast õhku ja õpivad juba varakult, kuidas enda eest hoolitseda. Selle lapse nägemuses on väga tähtsal kohal suhted: inimesed on koos, rõõmsad ja toetavad üksteist. Tehnoloogia aitab, kuid ei asenda inimsuhteid – see toetab neid, loob ühendusi ja võimalusi olla rohkem koos.
Üheskoos selle joonistusega kujuneb Eesti aastaks 2050 riigiks, kus iga laps saab kasvada värvikirevas, turvalises ja armastavas maailmas, kus tema unistused on päriselt olulised ja nähtavad.