Sellel joonistusel on kujutatud last, kelle pilk ulatub läbi suurte prillide sügavale tulevikku – ühes klaasis näeme inglit, kes seisab rohelisel murul sinise taeva all, teises aga tähistaevast ja ööilma. See viitab selgelt unistustele, mis on korraga nii maised kui taevalikud – see maailm on täis lootust, rahu ja mõtisklust.
Aastal 2050 on Eesti koht, kus unistustel ja vaimsel maailmal on suur väärtus. Meie ühiskond pöörab rohkem tähelepanu rahule, sisemisele tasakaalule ja hoolimisele – nii enda kui teiste vastu. Loodus on endiselt alles ja veelgi paremini hoitud: rohelised niidud, sinised taevad ja tähed, mida saab tõesti vaadelda, sest valgusreostus on vähenenud. Inimesed liiguvad rohkem looduses, et kogeda vaikust ja tähenduslikke hetki.
Selline tulevik tähendab ka seda, et inimesed oskavad aeglustada, kuulata ja märgata – väärtustatakse mitte ainult tehnoloogilisi saavutusi, vaid ka emotsionaalset tarkust. Lapsed õpivad juba varakult, kuidas tulla toime tunnetega, mõelda suurelt ja hoolida ümbritsevast maailmast. Koolid toetavad loovust, eneseväljendust ja usaldust omaenda tee leidmisel.
See joonistus tuletab meelde, et 2050. aasta Eesti ei pea olema ainult tehnoloogiline imedemaa – see võib olla ka koht, kus hingel on ruumi kasvada. Seal, kus päevad on täis valgust ja ööd tähti, on inimene osa suuremast tervikust – looduse, mõtete ja unistuste ühendusest.