Sellel pildil vaatab meile vastu laps, kelle prilliklaasid peegeldavad midagi väga olulist – pere. Vasakul klaasil on näha mitut inimest, ilmselt perekond, hoides käest kinni, päikese ja pilvede all. Paremal aga sama perekond jälle, seekord isegi rohkemate detailidega – seal on koer, rohkem lapsi ja palju rõõmu. See on soe ja selge unistus: tulevik, kus inimesed on koos, hoolivad üksteisest ja veedavad aega õues, looduse rüpes.
Eesti aastal 2050 võibki olla just selline paik, kus peresuhted on tugevad ja hinnatud. Inimesed leiavad rohkem aega oma lähedaste jaoks, sest töö- ja koolielu on paindlikum ning tehnoloogia aitab igapäevatoimetusi kiiremini ja kergemalt teha. Töö ei varasta enam aega pereelult – inimesed saavad valida tööviise, mis sobivad nende eluviisiga, olgu see kodukontor, jagatud töökoht või midagi hoopis uut.
Linnad ja külakesed on turvalised ja rohelised, täis mänguväljakuid, parke ja kogukonnakeskusi, kus pered saavad koos aega veeta. Koolid toetavad lapse arengut mitte ainult teadmiste, vaid ka suhete ja heaolu kaudu. Laste unistused on tähtsad, neid kuulatakse ja võetakse tõsiselt.
Kui vaadata seda pilti, siis tundub, et aastal 2050 on Eesti paik, kus kõige tähtsam on armastus – nii pere, sõprade kui ka looduse vastu. Sellises Eestist saabki koht, kus igaühel on oma kindel koht ja keegi, kelle käest hoida.