Sellel rõõmsameelsel pildil vaatab meile vastu naeratav poiss, kelle silmade ette joonistatud prillide sees peitub kaks väga olulist tulevikunägemust. Vasakul prilliklaasil näeme suurt robotit või futuristlikku tegelast, kelle ümber on väiksemad inimesed. Tundub, et tegemist on nutika ja tugeva abilisega, keda inimesed usaldavad ja kellega nad koos toimetavad. Paremal pool aga kõrguvad kõrged majad – võib-olla tuleviku linnade siluetid – ja nende ees seisab väike inimene, kellel võib olla mingi eriline roll selles maailmas.
See tulevikumaailm aastal 2050 on tugevalt tehnoloogiaga seotud. Robotid ei ole enam pelgalt masinad, vaid koostööpartnerid, kes aitavad inimestel teha keerulisi töid ja samas pakuvad ka seltsi. Need võivad olla õpetajad, hooldajad, mängukaaslased või isegi kunstnikud, kes loovad koos lastega uusi maailmu. Töö tähendus muutub: inimesed ei pea enam tegema rasket füüsilist tööd, vaid saavad keskenduda ideedele, suhetele ja unistuste täitmisele.
Linnad on samuti muutunud – nad on kõrgemad, nutikamad ja rohkem looduse ja inimesega arvestavad. Iga maja võib olla justkui väike iseseisev maailm – koos roheliste aedade, päikesepaneelide ja anduritega, mis aitavad säästa energiat ja hoida keskkonda puhtana.
Eesti aastal 2050 on koht, kus tehnoloogia ja inimene töötavad koos, mitte üksteise vastu. Lapsed unistavad juba varakult oma rollist selles maailmas – olgu nad insenerid, arhitektid või robotikasõbrad –, kuid üks on kindel: nende tulevikus on palju naeru, uudishimu ja võimalusi maailma paremaks muuta.