Sellel pildil avaneb vaatajale kaks täiesti erinevat tulevikuvaadet. Ühel pool on rohelus, sinine taevas ja inimene, kes seisab looduse keskel. Teisel pool aga torkavad silma hallid hooned, masinad ja suitsu täis taevas. Neid kahte maailma eraldab suur sinine kuppel, mis justkui hoiab neid lahus – nagu nähtav piir inimeste valikute ja tulevikusuundade vahel.
Roheline külg peegeldab lootust: elurikkus, värvid ja inimene, kes seisab selle kõige keskel, justkui kaitsjana. Ta kannab rõõmsaid värve ja tema kohal hõljub hele kuma – see võib sümboliseerida hoolimist, teadlikkust ja valgust. Siin maailmas on kuulda lindude laulu, tunda värsket õhku ja näha, kuidas inimesed elavad loodusega kooskõlas.
Teisel pool on maailm, kus domineerivad tehased, tossavad korstnad ja masinad. Värvid on seal tuhmimad ja pilt jätab mulje, et elu on pigem mehaaniline kui inimlik. See on maailm, kus loodus on taandunud ja inimese koht on jäänud varju suurte süsteemide ja tööstuse taha. Seal on kuulda masinate müra, näha suitsupilvi ja tunda, et midagi on kaduma läinud.
See joonistus annab võimsa sõnumi – tulevik ei ole ette määratud, vaid kujuneb meie otsustest. Aastal 2050 võib Eesti olla koht, kus loodus on hoitud ja tehnoloogia toetab inimest, mitte ei suru teda alla. Kui valime hoolimise ja tasakaalu, võib maailm vasakul olla meie tegelikkus. Kui aga valime kasu ja mugavuse looduse arvelt, võib pildil paremal kujutatu saada meie igapäevaks. See on kutse mõelda ja tegutseda – juba täna.