Selle joonistuse keskmes on suur, värviline ja elav õis, mis justkui õitseb roheluse keskel. Roheline on eriti tugev ja rõhutatud – see katab peaaegu kogu paberipinna, justkui tuleviku Eestit kataksid metsad, aasad ja pargid. Õie ümber keerlevad värvilised kroonlehed vihjavad mitmekesisusele, elujõulisusele ja rõõmule. See võib olla unistus Eestist, mis aastal 2050 on täis elu, värve ja looduse ilu.
Ma kujutan ette, et 2050. aastal on Eesti just selline koht – rohelisem kui kunagi varem. Linnad ja maapiirkonnad on muutunud elavaks osaks loodusest, kus hooned on kaetud rohetaimedega, katused õitsevad ja lapsed mängivad lillede keskel. Inimesed hindavad taas looduse vaikust ja ilu ning elavad viisil, mis toetab keskkonna tervist. Linnades on rohkem parke kui autosid, rohkem jalgrattateid kui maanteid ning igaühel on võimalus oma aias midagi kasvatada.
See pilt jutustab ka sellest, kuidas tuleviku lapsed kasvavad üles värviküllases ja elurikkas keskkonnas, kus õppimine toimub looduses – näiteks lillepeenarde vahel või tiigi ääres. Loodus on nende õpetaja, mängukaaslane ja rahustaja. Töö, kool ja vaba aeg põimuvad loodusliku rütmiga – inimesed ei kiirusta, vaid kuulavad, vaatlevad ja loovad.
See nägemus Eestist 2050. aastal on kui suur, särav lill, mis kasvab tugevaks just tänu hoolitsusele, mitmekesisusele ja armastusele roheluse vastu. See on maailm, kus elu õitseb igas mõttes – nii looduses, inimestes kui unistustes.