Selle tulevikupildi keskmes on muljetavaldav robot, mis tundub olevat ehitatud LEGO-st, kuid mille mõõtmed ulatuvad juba kümne meetrini. Joonisel on ta täis detaile – mehhaanilised küünised, liigendatud käed, tugevad jalad, mis justkui suudaksid kõndida läbi metsa ja linna. Tema ühe käe küljes ripub midagi, mis sarnaneb kas energiakuuli või salarelva moodi seadmega. Teisel pool näeme väikest inimest, kes ripub robotiga ühenduses – võib-olla piloot või sõber. Kõik see viitab sellele, et aastaks 2050 võivad tehnoloogilised saavutused olla lausa ulmelised.
2050. aastal on Eesti võib-olla just selline koht, kus ehitatakse ja juhitakse nutikaid roboteid, mis aitavad inimestel raskeid töid teha või hoopis mängida ja uusi oskusi õppida. Robotid võivad aidata päästetöödel, töötada metsas või isegi aidata loodust kaitsta. Nad võivad olla osa meie igapäevast, aga samas ka loominguline väljund – näiteks LEGO-robotite ehitamine pole enam ainult mäng, vaid arvestatav amet.
Tuleviku koolid võivad olla täis robootika laboreid, kus õpilased ehitavad, katsetavad ja juhivad ise masinad, mis on osaks uue ajastu igapäevast. Õppimine toimub praktiliselt – ehitades ja leiutades. Lapsed võivad töötada koos tehisintellekti ja robootikaga, õppides, kuidas masinad saavad inimest toetada, mitte asendada.
Sellel pildil nähtav maailm peegeldab tuleviku Eestit, kus loovus ja tehnoloogia käivad käsikäes. Kui unistused ja tehnilised oskused ühinevad, sünnib midagi erakordset. Robotid pole mitte oht, vaid võimalus – võimalus ehitada targemat, julgemat ja koostööl põhinevat maailma.